Mugavad esindajad

Soome-ugri rahvaste maailmakongress on vaikinud alates 2021. aastast. Harjumuspärane seletus — Moskva allutas Venemaa rahvaste delegatsioonid endale — on õige, kuid vastab vaid poolele küsimusest. Vastuse teine pool asub Tallinnas.

Kongress, mida ei tulnud

Üheksas maailmakongress pidi toimuma 2024. aastal — nii otsustas eelmine kongress Tartus. 2026. aasta juuli seisuga pole sellel ei kuupäeva ega toimumiskohta. Kongressi alalise organi, soome-ugri rahvaste konsultatiivkomitee avalikku tegevust ei ole näha. 2024. aasta novembris kaotas selle staatuse Mordva endine juht Nikolai Merkuškin, kes oli alates 2017. aastast Venemaa presidendi eriesindaja suhetes kongressiga; tema järglasest pole midagi teada, teatas Eesti organisatsioon Fenno-Ugria. 2025. aastal aga tegi Soome aastaraamatu Alkukoti toimetaja Esa-Jussi Salminen avalikult ettepaneku tunnistada kongressid ja komitee surnuks. See on ühe inimese arvamus liikumise sees, mitte selle organite otsus. Kuid kui liikumise sees vaieldakse matuste üle, on diagnoos juba pandud.

Kongress mõeldi 1992. aastal Sõktõvkaris välja rahvaste, mitte riikide foorumina: igal rahval üks hääl, sõltumatus valitsustest ja erakondadest. Surnud pole üksnes see struktuur. Pankrotti läks mudel, millel see püsis, ning sel mudelil oli konkreetne elluviija.

Kes kujundas Eesti poliitikat

Formaalselt ei ole Eesti kunagi oma soome-ugri poliitikat kellelegi teisele üle andnud: sellise delegeerimise kohta seadust ei ole. Tegelikkuses on delegeerimine selgelt jälgitav. Alates 1993. aastast esindab mitteriiklik organisatsioon Fenno-Ugria Eestit konsultatiivkomitees ja koordineerib Eesti osalust liikumises kongresside vahelisel ajal. Riiklik hõimurahvaste programm loodi 1998. aastal Fenno-Ugria algatusel ning sama organisatsioon haldas seda üle kahekümne aasta — alles 2021. aastal anti programmi juhtimine üle Eesti Keele Instituudile. Oma strateegias seab Fenno-Ugria endale otse ülesandeks osaleda poliitika kujundamises ning olla riigi partner rahvussuhete ja välispoliitika küsimustes; organisatsiooni sihtrühmadena on nimetatud poliitikuid, ametnikke ja otsustajaid.

Selle ülesehituse tulemus: riik ei vormistanud volituste üleandmist juriidiliselt, kuid andis tegelikkuses humanitaarvaldkonna MTÜ-le rolli, milles see kujundab riigi hõimurahvaste poliitikat ja viib selle ka ise ellu.

Strateegia, millest sai projektide kogum

Ajendid paistavad välja aruandlusest. 2023. aastal sai Fenno-Ugria 234 000 eurot annetusi ja toetusi, neist umbes 202 000 eurot Eesti riigieelarvest; 140 000 eurot kulus personalile (organisatsiooni majandusaasta aruanne). Tegevuse edukust mõõdetakse korraldatud hõimupäevade, klubide, festivalide, näituste ja väljaannetega; strateegia nimetab näitajate seas ekspertide nähtavust, esinemiste arvu ning veebilehe ja sotsiaalmeedia jälgijaskonna kasvu.

Siin on toimetuse hinnang. Probleem ei ole selles, et MTÜ elab riigi rahast — see on normaalne. Probleem on rollide segunemises: riik peab seadma poliitilised eesmärgid, MTÜ viima ellu programme ning rahvaste esindusorganid rääkima rahvaste nimel. Eesti mudelis viis üks organisatsioon samal ajal ellu projekte, nõustas riiki, koordineeris Eesti osalust kongressis ja mõjutas seda, keda pidada legitiimseks partneriks. Selline süsteem on kohandatud aruandeürituste tootmiseks: kontserdi, kalendri, näituse ja seminari saab korraldada, rahastada ja majandusaasta aruandesse kanda. Moskvaga konfliktis oleva rahva sõltumatu esinduse tunnustamine projektiloogikasse ei mahtunud — selleks on vaja riiklikku poliitilist tahet, kuid keegi seda üles ei näidanud.

Moskvale vastuvõetavad partnerid

Venemaa rahvaste delegatsioonid pani aastakümneid kokku Venemaa soome-ugri rahvaste assotsiatsioon (AFUN) koos piirkondlike administratsioonidega. Assotsiatsiooni juhtkond koosnes ametnikest: alates 2016. aastast juhib seda Pjotr Tultajev, toonane Saranski linnapea ja Mordva endine kultuuriminister. Eesti pool pidas AFUN-i aastaid vajalikuks partneriks — muidu poleks laua taga olnud „Venemaa delegatsioone“ üldse. Mida see taktika endaga kaasa tõi, selgus hiljem.

2012: rahvast tunnustati, tema valikut mitte

Enne VI kongressi Ungaris Siófokis jaotas konsultatiivkomitee esimest korda kvoodid eraldi: 20 delegaati ersadele, 20 mokšadele, ilma ühise reata „mordva“. Rahvusvaheline organ tunnustas ersasid eraldi rahvana. Edasi aga põrkus tunnustamine küsimusele, mida Eesti eelistas mitte märgata: kes määrab, kellele kuulub ersa hääl. Kvoodi täitis Mordvas ametnike moodustatud esindus; ametliku delegatsiooni juht Mihhail Mossin oli iseseisva ersa esinduse vastu. Ersa liikumise sõltumatut nimekirja kongressi töösse ei lubatud — kohale tulnud aktivistide rühmale, teatas Eesti ringhääling ERR, ei antud isegi vaatleja staatust ning nad korraldasid kongressi toimumispaiga juures protesti.

Põhimõte „üks rahvas — üks hääl“ toimis formaalselt. Korraldajad nõustusid eraldi ersa kvoodiga, ei taganud delegatsiooni läbipaistvat moodustamist, võtsid vastu Venemaa ametlike struktuuridega seotud rühma ja lükkasid alternatiivse tagasi. Kõik see toimus foorumil, mis nimetab end valitsustest sõltumatuks.

2021: protseduur otsuse asemel

Tartu kongressiks ei olnud probleem enam ootamatu: 2012. aasta konflikt oli teada, samuti Atäń Ezemi (ersade vanemate nõukogu) ja injazori (ersade rahva valitud juht) institutsiooni olemasolu. Injazor Boľajeń Śïreś saatis konsultatiivkomiteele Atäń Ezemiga kooskõlastatud viie delegaadi nimekirja: Boľajeń Śïreś, Kšumanćań Pirguž, Eŕuš Vežaj, Nujań Viďaz, Viren Inzejne. Taotluse avaldas Fenno-Ugria ise; esimene kiri läks injazori sõnul teele juba 2020. aasta jaanuaris ja jäi kauaks vastuseta.

Delegatsiooni ei registreeritud. Boľajeńile viitava liikumise „Vaba Idel-Uraal“ teatel nõudis komitee vahetult enne registreerimise lõppu koosoleku protokolli ja üldhääletuse tulemusi, varem aga oli soovitanud nimekirja kooskõlastada ametnikega Saranskis (ja seda juba pärast seda, kui Ersa Keele Päästmise Fondi ja ajalehe „Erźań Mastor“ toimetuse olid üle võtnud Venemaa ametliku rahvuspoliitikaga tihedalt seotud inimesed). Konsultatiivkomitee vastuse täisteksti ei ole avaldatud. Avalikku selgitust, miks Atäń Ezemi ei peeta esindusorganiks, ei tulnud. Tartus esindatud neljateistkümne rahva loetelus ersasid ei ole; üksikud aktivistid istusid saalis vaatlejatena, ilma hääleõiguseta.

Nimetada seda „protseduuriliseks tõkkeks“ on liiga leebe. Protseduurist sai viis jätta vastamata poliitilisele küsimusele: kas võõrustaja tunnustab ersa rahva õigust ise oma esindajad määrata.

Tehing, mis ei andnud midagi

Sõlme harutas lahti AFUN ise. 2021. aasta aprillis kuulutas assotsiatsioon osalemise Tartu kongressil „otstarbetuks“, süüdistades foorumit sekkumises Venemaa siseasjadesse; konsultatiivkomitee vastas, et AFUN-il pole õigust rääkida soome-ugri ja samojeedi rahvaste nimel neilt küsimata. 10. märtsil 2022, kaks nädalat pärast täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse, esines AFUN avaldusega Vladimir Putini ja tema võetud „meetmete“ toetuseks, korrates Kremli teese Donbassi kaitsmisest ja võitlusest natsismiga. Hiljem kadus avaldus assotsiatsiooni veebilehelt; selle täisteksti säilitas projekt Indigenous Russia ning sellest kirjutas ka Raadio Vabadus. Viis päeva hiljem nimetas Fenno-Ugria juhatus Venemaa rünnakut rahvusvahelise õiguse rikkumiseks ja kuriteoks, mõistis eraldi hukka AFUN-i avalduse ning teatas, et ei pea võimalikuks koostööd sõda toetavate organisatsioonide ja tegelastega, kuni need oma seisukohast ei loobu. Venemaa rahvaste keelte ja kultuuride toetamist lubas organisatsioon jätkata.

Sündmuste ahel sai lõpule. Sõltumatuid liikumisi ei tunnustatud aastaid, et hoida suhteid ametlike partneritega. Ametlikud partnerid allusid otsustaval hetkel Kremlile. Tallinn eelistas mitte vaielda Moskvaga selle üle, kes esindab Venemaa rahvaid, kuid järeleandmine koostööd ei ostnud: kui Kremlil oli vaja kongressist lahkuda, lahkus AFUN, ja kui oli vaja avalikku lojaalsust, toetas AFUN sõda. Eesti jäi ilma nii sõltumatutest liikumistest kui ka AFUN-ist.

Mis täpselt pankrotti läks

Toimetuse hinnang. Pankrotti ei läinud rahvusvahelise foorumi idee ega soome-ugri solidaarsus — elus on kultuuripealinnade programm, hõimupäevad ja üliõpilaskonverentsid. Pankrotti läks Eesti mudel suhtlemisel Venemaa rahvastega, mis ei eristanud kolme erinevat poliitikat: kultuuridiplomaatiat, oma vähemuste lõimimist ja Moskva võimu all elavate rahvaste rahvusliku subjektsuse toetamist. Diasporaa folkloorselts võib olla laulude ja rahvarõivaste kohusetundlik hoidja, kuid see ei tee temast rahva esindusorganit. Ansambli liiget oli lihtsam festivalile kutsuda kui tunnustada liikumist, mis oli astunud konflikti Vene riigiga.

Tallinna motiivide üle võib vaielda, tulemuse üle mitte. Kavatsustest olenemata vastas praktiline tulemus Moskva huvidele: õigus valida, kes räägib ersade, maride või udmurtide nimel, jäi temast sõltuvatele organisatsioonidele.

Mida tuleb taaskäivitada

Mitte vana kongressi. Ilma uue poliitikata taastab uuesti kokku kutsutud kongress endise korra: riigid räägivad rahvadiplomaatiast ja rahvaste kohad võtavad sisse mugavad vahendajad. Uus poliitika tähendab riigi otsesuhteid rahvuslike esindusorganitega, mitte ainult vahendavate MTÜ-dega; läbipaistvaid ja ette teatatud kriteeriume delegatsioonide tunnustamiseks; kohta laua taga eksiilis tegutsevatele liikumistele ja ennast ise määratlevatele diasporaa struktuuridele; ning loobumist kirjutamata reeglist, mille järgi delegatsiooni legitiimsus lõpeb seal, kus algab tema konflikt Moskvaga.

Eesti — riik, mis on kongresse võõrustanud ja pidanud hõimurahvaid oma eriliseks pädevusvaldkonnaks, — peab otsustama, keda ta peab partneriks. Ersad on sellele küsimusele vastanud kaks korda, 2012. ja 2021. aastal. Mõlemal korral jäi vastus kuulmata. Eesti tõrjus sõltumatud esindajad, et hoida suhteid ametlikega. Suhteid ta ei hoidnud, sõltumatud esindajad aga tõukas eemale.