Boľajeń Śïreś: Mõistame, et Venemaa lagunemine on vältimatu, seepärast valmistume selleks

Eelseisval nädalavahetusel tähistatakse Eestis hõimupäeva. Täna on meil stuudios Boľajeń Śïreś, ersa rahva juht ja vanem, Vabade Rahvaste Liiga esimees, samuti luuletaja ja tõlkija. Tere õhtust, meil on hea meel teid tervitada. Aleksandr, rääkige oma rahvast.

Meie rahvas elab Nižni Novgorodist Uurali mägedeni. See on iidne rahvas. Sellest kirjutavad kasaari ja araabia ajaloolased. Nemad nimetasid meid ersa rahvaks. Kui vaatate kaarti, näete seal Rjazani linna — see tuleb sõnast „erźań“. Seal on ka Arzamasi linn — ka see oleme meie, ersad.

Pärast Hordi tulekut olime sunnitud oma riigi laiali saatma. Meil on oletus, et meil oli oma riik, sest meil oli oma injazor Purgas. Injazor on kõrgeim valitseja, kes valiti. Kuidagi elasime need seitsesada aastat üle, korduvalt puhkes ülestõuse. Kuid neist teatakse vähe, sest ersade ajalugu praktiliselt ei ole, nagu ka teiste rahvaste ajalugu. On ainult Vene riigi ajalugu, millega kõik on üle kuhjatud.

Kuid oleme elanud tänase päevani. Pärast Vene impeeriumi lagunemist, kui võimule tulid enamlased, püüti meid enda poole võita: meil lubati tegeleda oma kirjanduse ja kirjakultuuriga ning meil toimus tõeline loomeplahvatus. Meil olid teadlased: Anatoli Rjabov, esimene ersa professor. Oli umbes viisteist õpetajakoolituse õppeasutust, ilmusid raamatud, ajalehed, ajakirjad.

Kuni 1937. aastani toimus koolides õpe ersa keeles. 1937. aastal lasti maha kogu meie eliit — tuhanded inimesed. Pärast seda läks kõik allamäge: meie keel kui õppekeel visati koolist välja, alles jäi ainult selle õppimine. Üheksakümnendatel toimus taaselustumine, kuid 2008. aastal ja eriti 2018. aastal viidi see õppekava kohustuslikust osast fakultatiivsesse ehk valikulisse osasse. Täna meie keelt ei õpita ning viimase kahekümne aastaga on meid jäänud poole miljoni võrra vähemaks.

Kas ma saan õigesti aru, et Venemaal püütakse teid ühendada mokša rahvaga ja selleks loodi Mordva vabariik?

Nad ühendasid meid 1928. aastal, kui loodi kõigepealt Ersa-Mokša ringkond, mis nimetati siis mingil ettekäändel ümber Mordva ringkonnaks. Kuigi sõna „mordva“ ei ole ei ersa ega mokša keeles. Me peame seda halvustavaks hüüdnimeks. Seepärast kasutan võimalust ja palun teid ja teie vaatajaid sõna „mordva“ mitte kasutada. On ersad ja mokšad. Keeled, ajalugu, välimus ja kõik muu erinevad väga tugevalt.

Mordva loodi territooriumi ja rahvastikku arvestamata just selleks, et likvideerida mõlemad rahvad. Sest kui räägitakse mordva rahvast, siis justkui tuleks muretseda mordva keele pärast. Aga mordva keelt ei ole olemas ning ersa ja mokša keele pärast ei tarvitse siis muretseda.

Mis toimub praegu ersa kultuuriga? Kus on keele ja kultuuri kandjad?

Kandjaid jääb üha vähemaks, arvestades keele üldist olukorda (Vene Föderatsioonis). Mordvas püüavad võimud jätkuvalt meelitada (ersasid ja mokšasid – toim.); korra aastas korraldatakse mingeid festivale, mingeid üritusi, kokkutulekuid, kuid tegelikult väheneb keelekõnelejate arv kiiresti.

Kuid on ka positiivset. 1987. aastal sündis ersa liikumine ja sellest ajast alates on see arenenud. 2019. aastal otsustas meie vanemate nõukogu Atäń Ezem, et otsuste tegemise keskus tuleb viia välismaale. Sest kõik mõistsid, et meid hävitatakse siin (Vene Föderatsioonis). Mind valiti palvusel injazoriks, rahvapalvusel. Kahe kuu pärast võeti meilt vaenuliku ülevõtmise käigus ära ajaleht „Erźań Mastor“ ning ka Ersa Keele Päästmise Fond.

Kuid me sündisime uuesti. Täna tunneme end kindlalt. Meil on ersa sõnaraamat, mille tegime ise. Meil on oma kanalid, oma ressursid, oma ajaleht: taastasime selle elektroonilisel kujul ersa ja vene keeles ning plaanime seda välja anda ka inglise keeles. Kõige sellega saab tutvuda.

Kui palju teie kultuuri esindajaid on Venemaal alles?

Seda on väga raske kokku lugeda. Sest Venemaal loetakse mordvasid, ja mordvade seas on raske eristada, kes on ersa, kes mokša. Viimane, 2021. aasta rahvaloendus näitas, et ersasid ja mokšasid on jäänud 260 000 võrra vähemaks, ning täna on meid hinnanguliselt umbes 450 000 kuni 600 000 inimest. Tegelikult ei ole see päris tõsi, sest Venemaal on väga palju etnilisi ersasid. Mõned ütlevad, et viis miljonit. Arvan, et see arv on liiga suur, kuid paar miljonit ersat ja mokšat on täna Venemaal kindlasti olemas.

Kas mokšad on teile sõbralik rahvas? Kas teete nendega koostööd?

Rahvas ei saa olla vaenulik ega sõbralik, nad on meie naabrid. Mõned ütlevad, et kui me seisame ersa keele eest, püüame tekitada mingit lõhet. Tegelikult ei. Ersad ja mokšad on kaks lugupeetud rahvast, kuid erinevate keelte ja erineva kultuuriga. Arvan, et tulevikus, isegi kui elame ühes riigis, peaks olema midagi omaette mokšadele ja midagi omaette ersadele. Näiteks Mokša Vabariik ja Ersa Vabariik. Kuid me mõistame, et meil ei ole võimalust ellu jääda ilma oma riike loomata.

Just paar aastat tagasi kogunesite Otepääl koos teiste rahvastega ja arutasite uue riigi loomist. Mis idee see oli ja mis etapis see täna on?

Idee on alles. Mõistame, et uppuja päästmine on uppuja enda asi, ja seepärast me ühinesime. Kõigepealt pidasime ersa kongressi, seejärel Vabade Rahvaste Liiga kongressi. Ersad on Liiga kaasasutajad, Liigasse kuulub täna üksteist rahvast. Mõistame, et Venemaa lagunemine on vältimatu, ja valmistume selleks hetkeks. Mil moel? Tahame minimeerida kannatusi ja kõiki neid ebameeldivusi, mis võivad juhtuda, valmistudes uute riikide loomiseks. Valmistame ette nende riikide atraktiivseid mudeleid, valmistame inimestele oma ettepanekuid. Sest lagunemise ja kaose hetkel on selliseid lahendusi vaja. Kui sellega mitte tegeleda, tuleb veel rohkem õnnetusi, läheb hullemaks.

Sain aru, et teil on terve plaan, milline teie riik peaks välja nägema. Millised on selle, ütleme nii, peamised alustalad?

„Peaks“ ei ole vist päris täpne sõna. Pigem — millisena me tahame seda näha. Need oleksid kahtlemata demokraatlikud riigid. Kõik Liiga riigid näevad end demokraatlike, tuumarelvavabade riikidena. Lähenemised on erinevad — keegi tahab olla sarnane turgi riikidega, näiteks Kasahstaniga, meie aga näeme end Eesti moodi riigina.

Muu hulgas kuulsin, et olete välja käinud mõtte, et inimestel on õigus relva kanda. Milleks see on vajalik?

Arutasime seda küsimust. Otsus tehakse kahtlemata kongressil. Mõistame, et Venemaa kokkuvarisemise hetkel, arvestades selle kriminaliseerumist ja militariseerumist ning relvade hulka, on väga palju inimesi, kes tahavad kaost ära kasutada. Seepärast räägime, et õigus relva kanda on vajalik kolmel põhjusel. Esimene — et kaitsta oma küla, linna ja kodu. Teine — et võim mõistaks, et rahvas on relvastatud, ja käituks korralikult. Ja kolmas — oma linna kaitse, kaitsevõime. Tinglikult öeldes on see Šveits. Võib-olla Iisrael, midagi nende vahepealset. Pakume arutamiseks erinevaid variante ja kuulame, mida meile öeldakse.

Kas ma sain õigesti aru, et ersad on alkoholi vastu?

Kõik on alkoholi vastu. Kuid arvestades, et suhtumine alkoholi sõltub isiksusest, mõistame, et keeldudega siin midagi ei saavuta. Kõik tuleb teha kultuuri kaudu ja tingimusi luues, et inimene saaks oma huvidega tegeleda, et tal oleks huvitav elada. Me pooldame seda, et inimestele tuleb luua tingimused, et neil oleks huvitav elada ka ilma alkoholita, sest peale selle on palju huvitavat.