Soome ja soome-ugri rahvad: programm on, poliitikat ei ole

Rahvusvaheline soome-ugri liikumine on 2026. aastaks kaotanud nii platvormi kui ka ühise keele: maailmakongressi pole kokku kutsutud alates 2021. aastast, Soome osalus selles on peatatud 2022. aastast ning liikumise missioon, eesmärgid ja ülesanded on jäänud läbi rääkimata. Ungari seisukoht muutub iga aastaga üha ebamäärasemaks ja ilmetumaks, mis teeb olukorra veelgi keerulisemaks. Pole selge, kuidas kolm soome-ugri riiki suhtuvad Venemaa hõimurahvaste olukorda ja kas nad peavad moraalseks kohuseks toetada nende soome-ugrilaste identiteeti, kes on jäänud Moskvaga üksi.

Igaüks neist kolmest riigist on koostöös omariikluseta jäänud soome-ugri rahvastega käinud oma ainulaadset teed. Ersa liikumine peab punktiks, millest tagasi ei pöörata, aastat 2008.

28. juunil 2008 avati Hantõ-Mansiiskis soome-ugri rahvaste V maailmakongress. Eesti president Toomas Hendrik Ilves ütles kõnepuldist, et vabaduse ja demokraatia valis tema rahvas poolteist sajandit tagasi, „kui riiklikust iseseisvusest ei unistanud veel isegi luuletajad“, nagu edastas tema sõnu „Kommersant“, ning et paljud soome-ugri rahvad pole seda valikut veel teinud.

Järgmisel päeval vastas talle samast kõnepuldist riigiduuma rahvusvaheliste asjade komisjoni esimees Konstantin Kossatšov: erinevalt uutest riikidest endise Nõukogude Liidu alal ei vaja Venemaa mingit erilist rahvuspoliitikat. Eesti delegatsioon tõusis ja lahkus saalist. Soome ja Ungari delegatsioonid jäid istuma.

Ersa rahva injazor (ersade rahva valitud juht) Boľajeń Śïreś peab murranguaastaks just seda aastat: alates 2008. aastast, kirjutab ta, hakkasid Eesti ja Soome valima endale partnereid Venemaa võimude loodud soome-ugri organisatsioonide seast. Üheksakümnendaid mäletab ta teisiti: „Ei olnud institutsioone, ei olnud rahalist toetust, kuid oli elav ühine töö.“

Hantõ-Mansiiski päevast on möödunud kaheksateist aastat. Atäń Ezemi (ersade vanemate nõukogu) Venemaal elav liige — tema nime me ei avalda — kirjeldab Helsingi, Tallinna ja Budapesti suhtumist ersadesse ja teistesse soome-ugrilastesse nii: „Juba see, et me ikka veel oleme olemas, hoiame oma keeli, võitleme oma õiguste eest ja keeldume venelasteks muutumast, mõjub Soomele, Eestile ja Ungarile etteheitena. Nad unustaksid meid hea meelega, aga meie ei kiirusta kaduma ja tuletame meelde, et ka meie oleme soome-ugrilased ja vajame abi.“

Augusti lõpus küsis Erźań Mastori toimetus Soome ametnikelt, ühiskonnategelastelt ja teadlastelt, kas Soome peab hõimurahvaid oma poliitika asjaks. Kolme nädala jooksul vastasid ministeerium, erafond ja kaks seltsi. Organisatsioon, kellele on antud Soome programmi elluviimine, meie pöördumistele ei vastanud.

Kas ersad ei ole enam hõimurahvas?

Raha hõimurahvastele annab Soome üheksakümnendate keskpaigast. Haridus- ja kultuuriministeerium rahastab programmi: taotlusvoor hariduskoostööle, spetsialistide vahetus, teadus- ja kultuuriprojektid. Konkreetne elluviimine on antud mitteriiklikule M. A. Castréni Seltsile.

Toimetus palus Soome haridus- ja kultuuriministeeriumil selgitada, kas Helsingi peab hõimurahvaste toetamist riikliku poliitika omaette suunaks.

Ministeeriumi rahvusvaheliste asjade sekretariaadi vanemspetsialist Niklas Nikanorov edastas kunsti- ja kultuuripoliitika osakonna vastuse: rahvusvahelise kultuurikoostöö programmi üks prioriteete „on mõeldud eelkõige soome-ugri rahvusvahelise kultuurikoostöö toetamiseks Eestiga“. Kogu koostöö ja kontaktid Venemaaga peatati 2022. aastal „kooskõlas Soome ja Euroopa Liidu poliitikaga“, vastas ministeerium, ning programmil endal on muudetud „nii nimi kui ka sisu“.

Kui palju raha sai programm siis 2021. ja 2026. aastal ning kuhu lähevad toetused pärast 2022. aastat? Kas see on kümne aasta jooksul rahastanud kas või ühtegi ersa projekti? Kas programm saab täna toetada neid Venemaa soome-ugri rahvaste projekte, mida viivad väljaspool Venemaad ellu diasporaa või eksiilorganisatsioonid? Kas Soome on nagu Eesti valmis rääkima ersa esindusinstitutsioonidega?

Neile küsimustele ministeeriumis ei vastatud ning soovitati pöörduda M. A. Castréni Seltsi poole, „organisatsiooni, kellele on antud selle koostöö konkreetne elluviimine“. „Kahjuks ei ole mul teile sel teemal midagi täpsemat öelda,“ lisas Nikanorov.

Mis programm see on

M. A. Castréni Selts asutati Helsingis 22. jaanuaril 1990. Aastatel 1994–2012 koordineeris see ministeeriumi rahastatud hõimurahvaste programmi: hariduskoostööd, spetsialistide vahetust, teadus- ja kultuuriprojekte. Alates 2013. aastast korraldab taotlusvooru ministeerium ise, alates 2018. aastast jagab selts taas projektitoetusi Soome organisatsioonidele. Selts on mitteriiklik ja tegeleb toetuste jagamisega.

2023. aastal nimetati taotlusvoor ümber. Varem kandis see nime „Üldtoetused välissoomlaste kultuuritööle või soome-ugri kultuurikoostööle Venemaaga“ — selle nime all leiavad otsingumootorid ministeeriumi lehe tänini. Täna seisab samal lehel sõna „Venemaa“ asemel sõna „rahvusvaheline“. Just selle kohta me ministeeriumilt küsisimegi ning vastus oli: muudetud on „nii nimi kui ka sisu“. Soome-ugri suund jagab nüüd rida välissoomlaste kultuuritööga.

M. A. Castréni Seltsi tegevdirektorile Marja Lappalaisele kirjutasime 29. augustil, samal päeval kui ministeeriumile: küsisime, kuhu lähevad toetused pärast 2022. aastat ja kas taotlejate seas on olnud ersasid. 12. septembril tuletasime meelde. 18. septembri seisuga vastust ei ole.

Tallinna ambitsioonid

Eesti ei alustanud rahast. 30. mail 1991 taasasutati Tallinnas Fenno-Ugria, selts, mille Nõukogude võim oli 1940. aasta augustis sulgenud. 1992. aasta detsembris kogunes Sõktõvkaris soome-ugri rahvaste I maailmakongress ning see toimus, meenutab injazor, eestlaste aktiivsel kaasabil. Raha tuli 1998. aastal: Eesti käivitas hõimurahvaste programmi — Soome eeskujul ja sama Fenno-Ugria algatusel. 2004. aastal võõrustas kongressi juba Tallinn ning neli aastat hiljem kõneles Hantõ-Mansiiskis kõnepuldist Ilves.

Praegune, viies järjestikune programm kehtib aastatel 2021–2027 ja on välja kasvanud neist aastatest. See toetab rahvaid, kellel on oma keel ja kultuur, kuid ei ole omariiklust, ning ersad on selles loetelus otse nimetatud. Programmi toetuste seas on ka ersa projekte: 13 650 eurot Eesti Kirjandusmuuseumile ersa rahvaluulematerjali süstematiseerimiseks ja avaldamiseks 2022. aastal. Sama summa eraldati töö teiseks aastaks 2023. aastal. 2024. aastal eraldati 16 000 eurot projektile „Ersa pärlid“, mis oli pühendatud ersa materjalide uurimisele Eesti arhiivides.

Küsisime Viini Ülikooli soome-ugri uuringute professorilt Johanna Laaksolt, mida võlgnevad riigita rahvastele täna kolm hõimuriiki ja teadus ise. Professor leiab, et soome-ugri keelkonna kohta teadmisi säilitada ja seda uurida on kõigi kolme riigi kohus, kuid „Eesti on rohkem kui Soome ja palju rohkem kui Ungari selle vastutuse tõepoolest enda peale võtnud“.

Injazor nõustub sellise järjestusega, kuid peab seda minevikku kuuluvaks. „Tegelikult seisavad aga täna kõik need kolm riiki ühe koha peal,“ selgitab Boľajeń Śïreś.

Eestigi pole siin eeskuju. Juulis kirjutasime loos „Mugavad esindajad“, kuidas Tallinn ajas kaks aastakümmet oma soome-ugri poliitikat vahendajate kaudu, kes sobisid nii talle kui ka Moskvale, ning sõltumatud ersa delegatsioonid maailmakongressidele ei pääsenudki. Nimetada rahvast dokumendis nimepidi ja rääkida nendega, kelle see rahvas on valinud, on kaks eri asja. Pealegi hakkab ka see programm otsa saama: 2026. aasta juunis mõistis programmi elluviiva Eesti Fenno-Ugria aastakoosolek hukka haridus- ja teadusministeeriumi plaani programm lõpetada.

Kes vastab riigi asemel

Soome haridus- ja kultuuriministeeriumilt me vastust küsimusele, kas see on kümne aasta jooksul rahastanud kas või ühtegi ersa projekti, ei saanudki. Konkreetseid arve jagas Soome Kone fondi (soome k Koneen Säätiö) rahastamise direktor Kalle Korhonen. Ta vastas meie kirjale ööpäevaga: aastatel 2012–2016 fondi juhitud keeleprogrammi jooksul jagati välja 19,7 miljonit eurot.

Programm ei puudutanud ainult soome ja eesti keelt; osa rahast läks Venemaa soome-ugri rahvaste keeltele, kuid täpset osa fond välja tuua ei oska. Pärast programmi lõppu toetamine ei katkenud: Venemaal kõneldavatele keeltele annab fond toetusi alates 2020. aastast. Ersa keel oli Korhoneni sõnul „üks paljudest“ toetatud keeltest; ersa projektidele võetakse taotlusi vastu ka praegu.

Korhonen juhib tähelepanu sellele, et fondis ei räägita hõimurahvastest, vaid hõimukeeltest. „Iga tsiviliseeritud riik peaks toetama oma keelelisi ja kultuurilisi vähemusi… Ja ometi tuleb mõnikord sekkuda erafondidel,“ kirjutab ta.

Kuid raha on praegu Venemaale peaaegu võimatu üle kanda: ülekannetele kehtivad piirangud ning saajat ähvardab „välisagendiks“ tembeldamine. Soome-ugri aktivistide ega teadlasteni Venemaal see raha ei jõua.

Raha pole ainus, mida Soome pakkuda saab. Vabatahtlik selts „Hõimurahvaste sõbrad“ (Sukukansojen ystävät) on tegutsenud kakskümmend seitse aastat. Selle ülesanne on juhatuse esimehe Aleksi Palokangase sõnul lihtne: rääkida soomlastele soome-ugri rahvastest. „On loogiline, et kui soomlased ei tea, et sellised rahvad on olemas, siis ei saa neid ka toetada,“ väidab Palokangas.

Seltsi töö on igapäevane ja suunatud Soome avalikkusele: loengud hõimurahvastest koolides, etümoloogide paneel „Teaduste ööl“, kus keeleteadlased vastavad publiku küsimustele sõnade päritolu kohta, koos aktivistidega korraldatud võro keele kursus, eraldi projekt hantide ja mansidega, keelte toetuseks riidemärgid ja rinnamärgid.

Oktoobri kolmandal laupäeval korraldab selts teist aastat järjest ühe Soome suurima hõimupäeva tähistamise ning 20. septembril surnud keelte mälestuspäeva — küünlarongkäigud Helsingis, Jyväskyläs, Turus ja Keuruus.

Põhikirjas on teavitustöö kõrval teine ülesanne: luua sidemeid nende rahvaste vahel. Seetõttu soovib selts näha oma liikmete seas ersasid ja marisid, et soomlased näeksid neis hõimukaaslasi ning ersad ja marid tunneksid, et nende keel ja kultuur pakuvad kellelegi huvi.

Sellest ka strateegia: koguda liikmeid, et kasvatada oma mõjujõudu. „Me püüdleme sellise massilise jõu ja selliste võrgustike poole Soomes ja välismaal, et meie sõna hõimurahvaste kaitseks kuuldaks,“ kirjutab Palokangas. Lõppeesmärgi nimetab ta otse: mõjutada Soome ühiskonda ja isegi välispoliitikat, et soome-ugri koostöö muutuks nähtavamaks ja kaalukamaks kui täna. Kõigist Soome vestluspartneritest, kellega toimetusel õnnestus suhelda, seab sellise ülesande endale vaid tema.

„Hõimurahvaste sõprade“ ambitsioonikate eesmärkide jaoks on ressurss tagasihoidlik. Täpseid arve selts ei anna: 2021. aasta lõpus oli seltsis alla viiekümne inimese, praegu on Palokangase sõnul liikmeid mõnisada ning realistlik eesmärk on selle aasta lõpuks umbes kolmsada. Kasv langes 2022. ja eriti 2023. aastale ning seda vedasid esimehe sõnul ajakiri Alkukoti ja uute liikmete värbamine. Venemaa soome-ugri rahvaste emigrante on liikmete seas seni vaid üksikuid.

Alkukoti ilmub kord aastas, tänavu trükiti 350 eksemplari. Arutledes võimaluste üle mõjutada Soome hõimurahvaste poliitikat, selgitab Palokangas, et kogu Soome parlamendile otse küsimust esitada on väga raske, ehkki üksikute saadikutega on selts viimasel ajal sidemed loonud.

Ersadele pakuvad „Hõimurahvaste sõbrad“ kaht koostöösuunda. Esimene on ajakiri: 2023. aasta numbris ilmus Valdaž Arpadi tekst ersa kultuuri olukorrast ja tulevikust, 2025. aasta numbris artikkel Vabade Rahvaste Liiga kongressist. Palokangas kutsub ersa autoreid koostööle.

Teine suund on konkurss „Soome-ugri maailma kultuuripealinn“, mida selts korraldab koos Eesti organisatsiooniga URALIC Centre for Indigenous Peoples. Keskust juhib Oliver Loode. Konkursi algusest möödub peagi viisteist aastat. 2021. aastal kandideeris tiitlile ersa küla Podlesnaja Tavla ning 2025. aastal oli Narva konkurendiks Ukraina linn Nižõn, kus kohaliku pedagoogikaülikooli juurde loodi Anatoli Rjabovi nimeline soome-ugri uuringute keskus.

Küsimusele, mida saaks Soomest Venemaa hõimurahvaste heaks teha, vastas Palokangas lohutuseta: „Tundub, et Soomest lähtudes saab Venemaa haridus- ja keelepoliitika muutmiseks vähe ära teha.“ Ta loodab jõuda Venemaa soome-ugrilasteni mitteametlikke teid pidi, kuid võimalused näivad tema sõnul praegu kesised. Ideedele on selts avatud, kui need ei tähenda järeleandmisi Vene riigi repressiivsele ja agressiivsele poliitikale.

Kuidas astuda seltsi „Hõimurahvaste sõbrad“ - liikmemaks — 15 eurot, kehtib kalendriaasta lõpuni; - soodusmaks 10 eurot — üliõpilased (v.a doktorandid), töötud, pensionärid, ajateenijad ja asendusteenistujad; - eluaegne liikmesus — 100 eurot; - liikmed saavad ajakirja Alkukoti tasuta; - liituda saab ka välismaal elades, kuid mitte Venemaalt: Palokangase sõnul ülekanded Venemaa ja Soome vahel praegu ei toimi. Liitumise kord ja makseandmed on seltsi lehel.

„Hõimurahvaste sõprade“ jaoks on Venemaa soome-ugri rahvad teavitustöö teema: tuleb rääkida soomlastele neist, kes on kaugel. Soome karjalaste jaoks on need aga oma hõimukaaslased ning nad elavad Venemaal: enamik karjalastest — soomlastele lähimast läänemeresoome rahvast — jäi teisele poole piiri.

Soome Karjala Liit asutati 20. aprillil 1940, kui üle neljasaja tuhande inimese lahkus Nõukogude Liidule läinud Karjalast. Täna on liidus viisteist tuhat liiget ja umbes kolmsada seltsi ning igal aastal lisandub ligi tuhat uut liiget. 2026. aastal eemaldas liidu üldkoosolek põhikirjast jäädavalt viite Karjala tagastamisele: varem oli seal kirjas, et liit on valmis olema ekspert võimalikel tagastamisläbirääkimistel. Nüüd, kirjutab liidu esimees professor Martti Talja, on see „puhtalt kultuuriorganisatsioon“, mis hoiab karjala kultuuri traditsioone.

Vaidlus Karjala tagastamise üle kord vaibus, kord lahvatas uuesti: karjalased pidasid Moskva rahuga kehtestatud piire ebaõiglaseks. Kuid vestluspartnerit Venemaa poolelt ei leidunud. Venemaa ei soovinud seda arutada, teemat ei tõstatatud kakskümmend aastat ning sõda Ukrainas katkestas ka suhtluskanali. Alles jäi töö keelega. Soomes räägib karjala keelt veel umbes kümme tuhat inimest; sõnaraamatud ja grammatikad on koostatud kõigi kolme murde jaoks, osalt koos Petroskoi ülikooliga, ning Soome keelte instituudis töötab karjala keele komisjon, mis taotleb karjala keelele ametliku vähemuskeele staatust.

Riigiga suhtlemine käib liidul kergelt. Selle juhtkonnas on peaaegu alati olnud suurimate erakondade parlamendiliikmeid ning liit on kirjutanud kirju ja pöördunud riigi kõrgeima poliitilise juhtkonna poole, kui on leidnud, et karjalastega on ebaõiglaselt ümber käidud. Venemaa hõimurahvastel sellist ligipääsu ei ole ning seda pole kelleltki küsida. Soome osalus soome-ugri rahvaste rahvusvahelises koostööorganis on peatatud 2022. aastast. Ja ometi kirjutab Talja: „Soome Karjala Liit on huvitatud suhete arendamisest meie Venemaal elavate soome-ugri hõimurahvastega.“

29. augustil kirjutasime Riho Grünthalile ja Janne Saarikivile — kahele Soomes sel teemal enim tsiteeritud häälele; 12. septembril tuletasime mõlemale meelde. Seltsi kaudu edastasime küsimused Alkukoti peatoimetajale Esa-Jussi Salmineni. Vastuseid me aga ei saanudki.

Mida liikumine palub

„Ersad vajavad täna mitte ainult ja mitte niivõrd toetusprogramme, kuivõrd Eesti ja Soome riikliku poliitika muutmist meie suhtes,“ selgitab rahvusliku liikumise seisukohta Boľajeń Śïreś. Soomlaste ja eestlaste väljakutsed on globaliseerumine, keskkond, sündimus. Ersade väljakutse on poliitiline: „Riik näeb ohtu meie rahvuste, meie keelte ja rahvuslike identiteetide olemasolus endas.“ Moskva jäetud raamistikku kirjeldab ta nii: „Rahvalaule laulda võib, rahvariietes tantsida võib, aga oma õigustest rääkida ei tohi.“

Injazor ütleb otse, et üks rahvusliku liikumise ülesandeid on liitlaste leidmine: „Just siin vajamegi soomlaste ja eestlaste abi.“ Neil on see, mida ersadel ei ole — riik. Ja nemad saavad viia jutu ersadest „folkloori tasandilt rahvusvahelise õiguse tasandile“. Kolme pealinna praegust suhtumist Venemaa soome-ugri rahvastesse kirjeldab Boľajeń Śïreś karmilt: „Meid vaadatakse justkui läbi muuseumivitriini.“

Injazor on sunnitud eksiilis. 2025. aasta aprillis kandsid Venemaa võimud ta Rosfinmonitooringu terroristide ja ekstremistide nimekirja.

Küsimus Soomele

Soomel on programm, aga poliitikat ei ole. Me küsisime, kas Helsingi peab hõimurahvaste toetamist riikliku poliitika suunaks, ja saime vastuse ühe prioriteedi kohta taotlusvooru sees. Küsimuse rahvaste kohta, kellel oma riiki ei ole, suunas ministeerium M. A. Castréni Seltsile, mis jagab toetusi keele- ja kultuuriteemadele.

Taotlusvooru võib korraldada aastakümneid, võtmata kordagi poliitilist seisukohta: taotlus, aruanne, järgmine taotlus.

Toetused on tööriist, mitte poliitika.

Helsingist, Tallinnast ja Budapestist vaadates paistab probleem kultuurilisena ning seda ravitakse kultuuriga: festivalide, sõnaraamatute, konkurssidega. See on tõeline töö ja seda on tehtud ka ersa materjali põhjal. Selle töö piiri sõnastas kõige täpsemalt Johanna Laakso: teadlaskond peab andma igale keelekogukonnale teadmisi ja alandlikkust ning seejärel kõrvale astuma ja laskma inimestel ise otsustada. Kõrvale astuda pole raske. Küsimus on selles, kes samal ajal räägib Venemaaga, mis injazori sõnul ei kavatse kuhugi kõrvale astuda, vaid näeb ohtu juba ersade, komide, maride ja teiste rahvaste olemasolus.

Ersa liikumine näeb sama probleemi poliitilisena ja kutsub üles lahendama seda poliitiliste vahenditega. Injazor ei palu toetusi, vaid selge ja üheselt mõistetava riikliku poliitika kujundamist hõimurahvaste suhtes.

Milline võiks selline Soome poliitika olla? Anda poliitiline ja õiguslik hinnang Venemaa põlisrahvaste, sealhulgas soome-ugrilaste olukorrale. Tunnustada de facto rahvuslikke liikumisi Venemaad puudutava poliitilise dialoogi osalistena kõigis küsimustes, mis puudutavad rahvusvabariike ja põlisrahvaid.

Toetada institutsionaalselt rahvuslikke liikumisi, mis tegutsevad täna eksiilis: anda nende liikmetele poliitilist varjupaika; kaasata need liikumised Venemaa-poliitika konsultatsioonidesse — sanktsiooninimekirjad, seire ja reageerimine Kremli tegevusele rahvuslike aktivistide vastu Venemaal; toetada konkreetseid projekte — põlisrahvaste keeltes ilmuvat sõltumatut meediat, eksiilorganisatsioone, mis on sõltumatud nii Vene diasporaast kui ka Vene opositsiooni struktuuridest. Tööpõld on tohutu ja see nõuab Soome riigi otsust.

Ersa rahvuslik liikumine ei oota luba Soomelt, Eestilt ega Ungarilt. See on üles ehitanud rahvuslike esindusorganite süsteemi, pidanud vastu kriminaalmenetlusele, mille algatamisest FSB teatas 2023. aasta oktoobris, taaskäivitanud 1994. aastast ilmuva sõltumatu väljaande Erźań Mastor tegevuse ning 2022. aastal kutsunud eksiilis kokku rahvuskongressi. „Aga keegi sellest kolmikust seda ei märka,“ võtab injazor kokku. Jäi üks küsimus, millele toimetus vastust ei saanud. Kas Soome ei märka või ei taha märgata?