Kes tegelikult sõdib poeemis „Eŕmeź“
Tõlkinud Erźań Mastori toimetus · Keeletoimetanud A.A.
Jevsevjevi nimelise pedagoogilise instituudi 2018. aasta sisseastumiseksami programmis on Kuldurkaev Jani poeem „Eŕmeź“ esitatud kui lugu „mordva rahva võitlusest nogaide vastu“. Poeemis endas võitlevad ersade vastu mokšad, venelased ja polovetsid ning väe kogub vene vürst.
Võrdlesime poeemi teksti viie ümberjutustusega — alates esseest, millega sama raamat algab, kuni haridusprogrammini. Eri versioonides muutuvad sõja osalised, nende rollid ja mõnikord isegi selle rahva nimi, kes sõdib.
Et seda näha, läbime kõigepealt süžee: Surast ja Ermezi kosjaskäigust kuni viimase lahinguni. Seejärel võrdleme, milliseks see süžee ümberjutustustes muutub.
„Eŕmeź“ on värssjutustus muistsetest aegadest: nii nimetas seda Kuldurkaev Jani ise, raamatu alapealkiri on „Kezëren eŕamodo valmoroso jovks“. Esimesed peatükid ilmusid ajalehes „Jakstere Tešte“ 1928. aasta oktoobris pealkirja all „Eŕmeź dï Kotova“, eraldi raamatuna trükiti poeem 1935. aastal Mordva raamatukirjastuses. 2019. aasta väljaanne, mille järgi me seda loeme, on laotud selle esimese redaktsiooni järgi.
Ersa luuletaja Artur Moro pidas „Eŕmeźi“ geniaalseks teoseks ja ütles, et ersadele on see sama, mis „Lugu Igori sõjaretkest“ venelastele.
Ermez on peategelane, kõigi ametite meister: seitsmeaastaselt sai temast sepp. Nime seletab raamat ise: ta oskas teha mida tahes — sellepärast hakatigi teda Ermeziks kutsuma. Ja nime ei ole välja mõelnud luuletaja: vanades loendusraamatutes esinevad Sabantšei Jermezin ja Starko Jermezin. 1999. aastal võttis selle nime endale Tavla puunikerdajate liit.
Annotatsioon ja eessõna paigutavad sündmused XIII sajandi algusse. Kaks vürsti ei ole välja mõeldud. Mariz Kemali eessõna ütleb seda otse: Purgas ja Purejša elasid tõepoolest, nende nimed on kirjas vene kroonikates ja vene ajaloolaste teostes, — ning nimetab Solovjovi teosega „Venemaa ajalugu iidseimatest aegadest“, Melnikov-Petšerskit ja Pokrovskit. Solovjovi järgi, nagu eessõna teda ümber jutustab, sõdis Purgas Erźań Mastori eest, Purejša aga ründas koos polovetsidega ersasid ja tegi neile suurt kahju.
Allpool on see, mida poeem ise samm-sammult ütleb, ning lõpus poeem ja selle viis ümberjutustust kõrvuti.
Mis toimub poeemis „Eŕmeź“
Jõgi, mis voolas ersade keskel
-
Elasid nad, ersad, Sura ääres,
-
Ja Sura voolas otse nende vahelt,
vidstë — nii raamatus; sõnaraamatus on „otse“ vitstë.Valksi sõnaraamat
a on siin sidesõna „aga, ja“; ridades 3, 5 ja 6 on sama sõna eitus „ei“.Valksi sõnaraamat
-
Ei pööranud Sura kuhugi kõrvale,
vejonov — kõrvale.Valksi sõnaraamat
-
Mitte kuhugi kõrvale — teistele maadele.
-
Ei teadnud Sura, kust ta sündis,
-
Ei teadnud Sura, kuhu ta läks (kus lõppes).
-
Teadis ta vaid Ersa Maad.
Poeem algab maast ja jõest. Ersad elavad Sura ääres ja Sura voolab nende keskel, kuhugi kõrvale pööramata. Mokšad, kirjutab Djomin, elavad Mokša jõe ääres. Jõgi ei räägi poeemis geograafiast, vaid oma maailma mõõdust: Sura ei tea midagi peale Erźań Mastori.
Meister läheb pruuti tooma
Ermez on ersa vürsti Purgase poeg. Seitsmeaastaselt sai temast sepp.
-
— Ei tulnud sa õigel ajal, aasta pole möödunud, —
-
Ütleb Ermezile koer Purejša.
kiska — koer; siin sõimusõna Purejša kohta.Valksi sõnaraamat
-
Sa ei andnud mulle aega mõelda:
ezit makst — üks mineviku eituse vorme: эзить максо — эзить макст, nagu эзить моле — эзить мольть.keelekandja
-
Pärast sind jõudsin ma vaid
tondet mejle — pärast sind, st pärast sinu lahkumist.Valksi sõnaraamat
-
Õue minna, maha sülitada
-
Ja tuppa tulla…
Ta läheb kosima mokša vürstitütart Kotovat tema isa Purejša juurde. Too lubab kolm korda tütre anda ja keeldub kolm korda, saates peigmehe võimatut tooma. Võimatu hangib Ermez metsast ja vee äärest: metsanaine aitab teda, metsavana — raamatus on ta viŕaťa — kavaldab ta üle, veeperenaiselt meelitab välja värtna.
Seejärel tulevad Kotovale kosja polovetsid — oma khaanile, ja Purejša nõustub. Hiljem viib Ermez ta ära: Dõdai, Purejša seakarjus, meisterdab paadi ja paneb põgenikud sinna.
Mokšad lähevad Erźań Mastori peale
Röövimine sai ettekäändeks. Purejša saadab kolm korda inimesi Purgase juurde, vastust ei tule — ja siis ajab ta jalule kõik mokšad, läheb Erźań Mastori peale ja põletab külasid. Purgas ajab jalule ersad.
Esimene päev. Keegi ei saanud kellestki võitu.
Teine päev. Keegi ei saanud kellestki võitu.
Kolmas. Kolm päeva nad võitlesid, kolm ööd kiskusid teineteist, maa punetas verest, taevas nuttis — ja keegi ei saanud kellestki võitu.
-
Neljandal päeval kiskus Purgas
Purgas — nii raamatus; sagedamini kirjutatakse „Purgaz“.nii raamatus
-
Seljast oma ilusa, päikeselise päeva sarnase särgi —
-
Seljast kiskudes viskas selle ersadele näkku.
-
Kuidas tõusis viha ersa meestes —
-
Nende silmad hakkasid suitsema, juuksed tõusid püsti,
kačakadśt — sõnast качакадомс „hakata suitsema“.Valksi sõnaraamat
kizïrgadśt — sõnast кизырьгадомс „tõusta püsti“ (juuste kohta); sõnaraamatus seda sõna ei ole.keelekandja
-
Purejša väe tallasid nad põrmu…
ťamakaks noldïź — тямакакс „täiesti, sootuks“, тямакамс „ära tallata“; tõlge on tinglik.tinglik tõlge
Purejša väest jääb alles kolm: tema ise, tema poeg ja poja sõber.
Sura pöördus teistele maadele
Ersasid tabavad õnnetused: vilja peksab rahe, hobused söövad, kuid ei kosu, sead poegivad üksnes isaseid põrsaid, mesilased ei sülemle, kari ei tule koju, inimesed jäävad haigeks. Ja siis, ütleb poeem, pöördus Sura teistele maadele.
Purejša läheb vene vürsti juurde
Purejša läheb kummardama ja lubab vürstile: saan sinu meheks, sinu nooremaks vennakeseks — viška vežaśkeks. Djomin jutustab selle ümber teisiti: igaveseks orja seisusesse, uren tarkaks. Ei vürsti nime ega vürstiriiki raamat ei nimeta — ning ühtset vene riiki, nagu ka vene rahvast, XIII sajandil ei olnud, olid eraldi maad. Vürst oli seda tüli ammu oodanud ja saatnud Erźań Mastorisse luurajaid.
-
Naljatasid mokšad, naljatasid ersad,
pejeleśt — sõnast пеелемс „naljatama“.Valksi sõnaraamat
-
Kuidas nad olid, käsi käes.
-
Kuidas tülli läksid — tuli neil nutta.
śovnozevśt — sõnast сёвноземс „hakata sõimlema“.Valksi sõnaraamat
Naljatasid mokšad, naljatasid ersad, kuni elasid käsikäes. Läksid tülli — tuli nutta.
Mokšad, venelased ja polovetsid
Vene vürst kogub kolme maa väe — „justkui metsa kogus“, ütleb poeem. Selles on mokšad, venelased ja palju polovetse. Vägi liigub läbi Erźań Mastori ja põletab külasid.
-
Külad põlevad — ka vees võid ära keeda,
pijat — sõnast пиемс „keema, ära keema“, 2. isik üldistavas tähenduses.Valksi sõnaraamat
-
Karjuvad naised, karjuvad lapsed,
-
Pista või kõrvad nende eest kinni!..
potlit — sõnast потлямс „kinni toppima“, mitmuse 3. isik; sõnaraamatus seda vormi ei ole.keelekandja
-
Nad tapsid, tapsid ja viisid endaga kaasa,
-
Viisid pisarateni — Sura tõusis üle kallaste.
Suraś langa čudś — „Sura voolas pealt“, st tõusis üle kallaste.Valksi sõnaraamat
-
Jõed täitusid ersa pisaratega!..
peškeleśt — sõnast пешкелемс „täituma“.Valksi sõnaraamat
Külad põlevad, neid ei saa veegagi kustutada. Karjuvad naised, karjuvad lapsed. Pisaraid valati nii palju, et Sura tõusis üle kallaste — ja need on ersa pisarad: „Erźań selvedte lejtne peškeleśt“.
Abi pole kusagilt oodata
Purgas palub abi teistelt maadelt ega saa seda: tuli üks vürst, nägi venelasi, ehmus ja põgenes. «Kemems savkšnoś anśak esest langs» — loota tuli ainult iseendale.
Kuidas see lõpeb
Viimast lahingut peab Ermez üksi vene väe vastu. Kaks päeva ei suudeta teda võita; saabel nõrgeneb Kotova soolastest pisaratest. Siis kutsub vene vürst kokku vanemad ja end pakub välja Purejša. Ta leiab metsast vanaeide ja too avaldab, kuidas Ermezist jagu saada: lõigata juuksekarv tema tütre peast, kes elab maouurkas, ja panna see Ermezile jalge alla. Juuksekarv muutub maoks, Ermez takerdub sellesse ja kukub ning temasse tungib sada piiki.
Nuga, mille Ermez kõigi nähes maja palki lõi, voolab verd — seda näeb Dõdai. Kotova keeldub Ermezi surnukeha juures bojaarist, keda isa talle lubab, surub end Ermezi vastu ja muutub valgeks kaseks, tema — külmaks kiviks. Dõdai lööb Purejšat noaga ja Dõdai tapetakse.
Igal kevadel, ütleb poeem, tantsivad ersa neiud selle kase juures ringmängu ja istuvad kivile puhkama.
Sõda lahutas kaks maad, kuid Ermezi ja Kotova armastus ulatus üle piiri: Kotova lahkus isakodust ja keeldus peigmehe surnukeha juures talle pakutud bojaarist. Koos Ermeziga hukkub ka see võimalus — nii loeme meie lõppu.
Poeem: kolme maa vägi
Nii on vägi kirjeldatud poeemis endas, laulus 61: selle kogub vene vürst — „justkui metsa kogus“ — ning selles olid mokšad, olid venelased ja oli üsna palju polovetse.
Polovetse nimetavad nii väljaande annotatsioon kui ka Mariz Kemali eessõna, kui see jutustab ümber Solovjovit: Purejša ründas koos polovetsidega ersasid. Sõna „nogai“ väe kirjelduses ei ole.
Djomini essee: polovetsidest saavad nogaid
Aga nii jutustab sama väe ümber V. I. Djomini essee, millega raamat algab: «Kolmo mastoroń lomańt ulneśt ejsënzë: ruzt ulneśt, mokšot ulneśt dï, tede baška, nogajt lamo» — selles olid kolme maa inimesed: olid venelased, olid mokšad ja peale selle palju nogaisid.
Polovetsidest said nogaid ühe raamatu sees: poeemis on nad lk 109, essees, millega raamat algab, aga lk 25.
Need ei ole sama rahva kaks nime. Polovetsid on lõunastepi turgi nomaadid; vene kroonikakirjutajad nimetasid neid polovetsideks, araabia ja pärsia autorid kiptšakkideks, Bütsantsi ja Ungari autorid kumaanideks. Nogai Hord kujunes palju hiljem, laguneva Kuldse Hordi põhjal. Asendus muudab ka aega, millega lugu on seotud.
Kontrollisime ka vastupidist oletust: kas „nogaid“ ei olnud hilisem üldnimetus mis tahes stepirahvale. Sellist kasutust leida ei õnnestunud. Etnonüüm ilmub hilja: varaseimad teadaolevad „Nagai“ mainimised vene kroonikates on aastate 1479, 1481 ja 1486 all, ning seal on see maa, mitte rahva nimi. Polovetsid-kiptšakid ei ole aga nogaide varasem nimi, vaid üks rahvastest, kellest nogaid kujunesid. Laiendavat kasutust kirjanduses esineb, kuid teises tähenduses: Altai turgi rahvad kasutasid kõigi tatarlaste kohta nimetust „nogai“. XIII sajandi polovetse ei nimetanud nii keegi neist, keda me lugesime.
Annotatsioon: vene vürst kaob
Sama väljaande venekeelne annotatsioon toob polovetsid tagasi, kuid jätab välja venelased: ersa vürsti Purgazi ja tema poja Ermezi võitlus polovetside vastu, kellega liidus tegutses mokša vürst Purejša.
Fedossejeva: liit Purgase vastu
Filoloogiadoktor Jelena Fedossejeva loeb seda kui kahe vürstiriigi võitlust riikluse eest: Purejša mokša vürstiriik laastab koos vene ja polovetsi vürstiga Purgase ersa vürstiriiki. Juhtiv jõud on siin mokšad, venelased ja polovetsid on liitlased.
Vikipeedia: hordi rünnak
Ersakeelne Vikipeedia jutustab Lobaski keskkooli lehele viidates poeemi ümber nii: ersasid ründas hord, mokša vürst aga ei tulnud neile appi. Ei vene ega mokša väge selles versioonis ei ole — on vaid mokšade mitteosalemine.
Instituudi programm: üks rahvas nogaide vastu
Jevsevjevi nimelise pedagoogilise instituudi sisseastumiseksami programm, 2018, punkt 15: „Mordva rahva nogaide vastu peetud võitluse kujutamine poeemis ‚Eŕmeź‘“ (tõlge vene keelest). Venekeelne sõnastus on programmi ersa ja mokša osas ühesugune.
Venelased kaovad kaardilt ning ersad ja mokšad muutuvad imekombel „mordvaks“. Pilkenimi „mordva“ ei esine poeemis kordagi. Nogaid on programmis samad, mis Djomini essees. Kuid Djominil käivad nende kõrval venelased ja mokšad, programmis aga neid ei ole.
See ei ole ühe aasta juhuslik sõnastusviga. Sama venekeelne lause seisab sõna-sõnalt 2022. aasta sisseastumiseksami programmis — 2023. aastal sisseastujatele — ja ka seal mõlemas osas, ersa ja mokša omas. Ning emakeelse kirjanduse töökava, mille õpetaja 2019. aastal võrku üles pani ja mis enda sõnul toetub 2010. aasta ersa programmile, kirjeldab poeemi samamoodi: ersade ja mokšade sõda nogaide vastu.
Haridusprogrammid kinnitatakse Moskva seisukohti arvestades. Nii sündiski poeemi „mordva“ versioon. Raske öelda, kas Kuldurkaev Jani tunneks oma teose ära, kui loeks tänapäeva Vene õppekava.
„Eŕmeź“ on tunnustatud klassika: poeem on nii 7. klassi emakeelse kirjanduse töökavas kui ka sisseastumiseksami programmis. Kuid Venemaal on seda ebamugav lugeda. Ersad sõdivad selles mokšadega, ersade vastu juhib väge vene vürst ning mokša vürst läheb talle kummardama ja lubab olla tema juures orja seisuses. See ei sobitu jutustusse rahvaste põlisest sõprusest. Kohver ilma sangata: raske kanda, ära visata ei saa.
Poeem ja viis ümberjutustust
| Allikas | Ersad ja mokšad | Venelased | Stepp |
|---|---|---|---|
| Poeem, laul 61 | eri pooltel | nimetatud | polovetsid |
| V. I. Djomini essee | eri pooltel | nimetatud | nogaid |
| 2019. aasta väljaande annotatsioon | eri pooltel | ei mainita | polovetsid |
| J. A. Fedossejeva, 2007 | kaks vürstiriiki | nimetatud | polovetsid |
| Ersakeelne Vikipeedia | mokšad ei aita | ei mainita | hord |
| Instituudi programm, 2018 | „mordva rahvas“ | ei mainita | nogaid |
Tabel on koostatud ülaltoodud kirjelduste põhjal, mitte kõigi kuue allika täistekstide sõltumatu võrdluse järgi. „Ei mainita“ tähendab, et tsiteeritud kirjelduses neid ei ole, mitte seda, et allikas neid eitaks.
Ja veel üks asi: need ei ole sõltumatud tunnistused ühe sündmuse kohta. Need on viisid esitada üht kirjandusteost, ja mõned neist võivad üksteisest sõltuda.
Mis sai raamatust
Raamat ilmus 1935. aastal, autor arreteeriti 1938. aastal. V. I. Djomini essee järgi, millega 2019. aasta väljaanne algab, kuulutati poeem natsionalisti teoseks ja raamat eemaldati raamatukogudest. Juba enne arreteerimist, 1936. aastal, avaldas almanahh „Sjatko“ kriitik Ilfeki artikli „Formalismist ja naturalismist mokša-ersa ilukirjanduses“ (nr 2, lk 138–139). Ilfek tunnistab, et materjali on poeemis palju ja see on hea, kuid kirjutab, et autor ei ole selle kallal töötanud: „ei suutnud võita, stiihia viis ta ajalooliste faktide ja poliitiliste ‚ismide‘ lihtsustamiseni“. Peamine etteheide on naturalism: Kuldurkaev „lõdvendas naturalismi ohje“ ning seepärast „peatumata, häbenemata, tsensuuri kartmata kirjutas pornograafiast suurema kahju, ja väga rikka keelega teos, poolenisti valgust näinud, suri“ (tõlge ersa keelest, tõlke on kinnitanud keelekandja). Sõnu „natsionalist“ ja „natsionalism“ neil kahel leheküljel ei ole: 1936. aastal sõimati poeemi naturalismi ja pornograafia pärast. Sama aasta sügisel kirjutas Mordva Kultuuri Teadusliku Uurimise Instituudi teadur M. Zevakin arvustuses, et „tahtlikult või tahtmatult“ propageerib poeem „õnneliku muinasaja juurde naasmise“ ideed, mida levitab „kodanlik ajakirjandus“, ning seostas „mordva rahva muistse suuruse“ „Soome fašistide“ plaanidega „Suur-Soomest“ (arvustus 18. oktoobrist 1936, tsitaadid on tõlgitud vene keelest; raamatu järgi: T. S. Bargova. „Mordva raamatumaailm“ («Книжный мир Мордовии»). Saransk, 2008 — tekst on võrgus kättesaadav).
Ilfeki tsitaadis on üks sõna — „lizmań“, „ismide“ — ajakirjas lõpuni välja trükkimata: täht ei jäänud paberile. Loeme seda tähenduse järgi, nii loeb seda ka keelekandja; tsitaati me ei paranda.keelekandja
Teist eraldi raamatut ootas poeem 84 aastat. 1975. aastal avaldas seda ajaleht „Erzjan Pravda“, 1988. aastal avaldas ajakiri „Sjatko“ selle osade kaupa. 1994. aastal lülitati see kogumikku „Muistseist aegadest. Ersa rahvast“ («Кезэрень пингеде. Эрзянь раськеде») (ajalehe „Erźań Mastor“ teabemärkus, nr 12 (332), 30. juuni 2010). 2019. aastal, autori 125. sünniaastapäevaks, ilmus see fondi „Rutsja“ algatusel ja eraannetuste toel eraldi raamatuna Moskva kirjastuses „Pero“ 500 eksemplaris.
Puškini nimelises rahvusraamatukogus 2020. aasta veebruari algusse kavandatud esitlus nurjati. Fond „Rutsja“ nimetas põhjuseks vabariigi rahvuspoliitika ministeeriumi sekkumist. Ministeerium vastas, et ametlikku pöördumist esitluse kohta ta ei saanud („Idel.Realii“, 7. veebruar 2020).
Poeemis kogub ersade vastu väe vene vürst ning selles on mokšad, venelased ja polovetsid. Just venelased, mokšad ja polovetsid laastavad Erźań Mastorit ja põletavad külasid, jättes endast maha verd, pisaraid ja põlenguasemeid.
2018. ja 2022. aasta programmides, mille järgi pedagoogilisse instituuti astutakse, sõdib „mordva rahvas“ nogaidega. Isegi poeemi algteksti kordustrükk 2019. aastal ei mõjutanud pedagoogilise instituudi programmi: selles püsib oma, alternatiivne, „vene-mordva“ tegelikkus.
Kuldurkaev Janist endast — raamatupidajast ja revidendist, kes kirjutas ersa eepose, — tuleb eraldi lugu.